„Miks sa ennast piitsutad?“, „Kas homme algab jälle uus elu?“ jne. Oi kui tihti seda minu käest küsitakse, aga eks ma olen selle ise põhjustanud, sest nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen alati ühes või teises asjas ennast proovile pannud. See on omamoodi sõltuvus isegi.

Mul on huvitav suhe endale seatud eesmärkidega ja väljakutsetega. Varem ajendas mind see, et tahtsin ikka kogu aeg midagi tõestada või teistest nö parem olla ja arvasin, et muudan koheselt ka oma harjumusi terveks eluks. Viis aastat tagasi aga hakkasin teadlikumalt endaga tegelema ja mõistsin, et harjumuste muutmine või uute sisseseadmine koos mõtteviisi muutmisega on tegelikult väga pikk protsess ning see peab kõik algama enda sisemisest soovist miskit päriselt muuta. Seega ühest küljest tekitavad väljakutsed minus tohutut põnevust ja lootust ning teisalt tahaks kohe endale (ja teistele) midagi tõestada ning perfektselt eesmärgi täita. Nii et kui libastun, olen enda peale pahane. Ühesõnaga armastan-vihkan olukord.

Kui viimaselt bändireisilt Gruusiast tagasi sõitsin, lugesin raamatut, kus üks mees esitas endale ikka ja jälle väljakutseid ja temaltki küsiti pidevalt, miks ta ennast piinab. „See on minu jaoks hobi,“ vastas ta! Mul lõi kohe tuluke peas põlema – tundsin ennast ära. Just, see on minu jaoks ka hobi (või siis proovis mu aju leida head põhjendust). Ühtlasi lahendas see ka asja sõnastamise probleemi – olen ikka mõelnud, et sõna väljakutse kõlab kuidagi liiga raskelt või tekitab pinget, kui räägime uute harjumuste sisseseadmisest. See võibki ju olla hobi, põnev ülesanne, äge vaheldus.

Igatahes ei võta ma seda enam kui millegi tõestamist endale või teistele, vaid tõesti kui hobi. Ma ei püüa enam kogu aeg perfektselt kõike teha, vaid jätan endale mänguruumi, et harjumuste sisseseadmine oleks nauditav. Samuti ei tekita ma endale pinget sellega, et miski muutub eluks ajaks ja ma saan kohe paremaks inimeseks. Keskendun hoopis kogemisele ja avastamisele. Mis minu sisemises tunnetuses ja ka väliselt, nt suhetes muutub, kui ma järgin mingit harjumust teatud aja vältel? Või panen ennast proovile millesgi uues?

Seega otsustasin teha ühe väljakutse, mis kestab viis kuud! See läks käima 1. aprillil ja asi kestab 31. augustini.

Miks ma seda teen?
Esiteks tunnen, et eelmisest suvest ja lahutusest alates käin justkui ringiratast. Jõuan ikka ja jälle samasse punkti, kus ma ei tunne ennast hästi ei vaimselt ega füüsiliselt ning kus tulevad välja vanad mustrid ja harjumused. Ajule on kindlasti lihtsam käia sisse tammutud radasid, aga need ei toeta mind enam. Mind kõnetab see mõte, et kui sa märkad mingit käitumist enda juures paar korda, siis see on okei, ent kui sellest saab muster (mida kasutad enese tuimestamiseks, välja lülitamiseks, probleemide ignoreerimiseks vms), siis see on ohumärk.

Teiseks tuleb kohe päris intensiivne periood (või õigemini juba käib), kus on palju kontserte, koolitusi, lisaks uue kodu valmimine… ja ma tahan olla kõige selle juures teadlikult kohal, kõike seda täiega nautida. Lisaks olla maksimaalselt lastega. Tuimestamine või oma ruumi ja aja täitmine välisega küll ei aita seda teha.

Kolmandaks – suvel meie energia muutub: tunnetame rohkem vabadust teha-minna-pidutseda ja sellega kaasneb sageli ka näiteks alkohol. Väga lihtne on sellesse rattasse sattuda. Ma ei soovi, et suvi mööduks kerges vines, pealegi keha harjub sellega ja seega kogused muudkui suurenevad. Mul on hästi meeles eelmine suvi, kus võtsin esimese joogi juuli keskel ja augustis veinitasin juba mitu korda nädalas. Muidugi muusikuna tegutsedes ongi keskkond selline natuke piduline, tasuta alkohol kogu aeg ümber. Ja seda enam – kui ise midagi ei muuda, siis miski ei muutugi. Lõpuks on ju kõik minu enda valik ja otsus, sest keegi ei kalla ju mulle veini suhu.

Miks just viis kuud?
See lihtsalt kukkus nii välja. Hakkasin märtsis juba selle peale mõtlema, vaatasin kalendrit ja teadvustasin, et viimane kontsert enne kolmekuust puhkuseperioodi on meil 31. augustil. Ja selleks, et meie ajus toimuksid mingid muudatused ehk tekiks uued ühendused, on vaja aega. Uuringud näitavad, et uue kinnistamine võtab aega kolm–viis kuud.

Milles mu hobi seekord seisneb?
Eesmärgiks hea kerge tunne nii füüsiliselt, vaimselt kui emotsionaalselt.

Number üks on kindlasti elu ilma meelemürkideta. Nikotiiniga lõpetasin juba poolteist aastat tagasi, nii et nüüd on siht ka alkoholist vaba olla (narkootikume ma ei tarvita). Aga aineid ja asju, mis tekitavad sõltuvust või mida kasutan enda probleemide/emotsioonide tuimestamiseks, on veel: suhkur, kofeiin, ekraan, suhtlemine, ostlemine, kui nimetada need, millega ma ise kipun liialdama. Täpne tegevusplaan on siin:

• 8-9 tundi und iga päev; proovin sättida oma plaanid nii, et ei pea äratuskella panema, aga kui pean seda tegema, siis ärkan kohe ja nii, et ei lükka äratust väikeste juppide kaupa edasi
• hommikutava: aeg endale (kasvõi viis minutit, kui tõesti rohkem aega pole)
• 20 minutit endaga istumist, mediteeriist, hingamist...
• 100 trenni 5 kuuga ehk 20 trenni kuus
• vähem kofeiini
• vähem suhkurt (puuvilju söön ja iga kastme koostist ka ei uuri, aga kommid, koogid, magusad jogurtid, kohukesed, mis on mu nõrkus, jäävad välja)
• vähem nisujahu (leiva sees okei, saiakesed jäävad ära)
• alkoholivaba
• tervislik toit, kehale sobilikud kogused ja regulaarsus (ehk 5 korda päevas ning rohkem rohelist ja taimset)
• 14-tunnine paast (ei söö pärast kella 18 või 19)
• ei osta midagi peale väga vajalike asjade
• uudistevaba
• sotsmeedia ainult 2 päeval nädalas
• ei skrolli 

Oled väga teretulnud, kui tahad kampa lüüa! Toon korra veel välja kõige olulisema – lasta kehal ja ajul kogeda uusi asju ja tundeid ning vähendada müra ja ületarbimist, mis omakorda ju tähendab, et muutub ka meie maailma ja enda nägemise viis.