See, millist elu me elame, mida me teeme, kuidas mõtleme, liigume, toitume, suhtume endasse, teistesse ja keskkonda ning mida väärtustame, on meie enda teha. Kõik koosneb igapäevastest harjumustest, mis kujundavadki meid selliseks, nagu me oleme.
Uute harjumuste kujundamine võtab aega, sest sinu praegused harjumused on ju ka välja kujunenud aastate või isegi aastakümnete vältel. Tulemus võib aga muuta kõike sinu sees ja ümber: suhteid, energiataset, elukvaliteeti.
TAHAD TEADA, MIS HARJUMUSI MINA OLEN MUUTNUD JA MIS ON MINU NIPID, ET NEED PÜSIKS JA TOETAKS MIND IGA PÄEV? Siis jätka lugemist...
Kuni 34. eluaastani ei pööranud ma oma une kvaliteedile, pikkusele ja rütmile väga tähelepanu. Magasin siis, kui oli aega, tegin unetundide arvelt tööd või pidutsesin varajaste hommikutundideni. Sain aru, kui rängalt võib vähene uni mõjuda, kui meil sündis poeg. Selle asemel, et muuta uneharjumusi, kompenseerisin unevaegust selliste asjadega nagu kohv, rasvane hommikusöök, tihe näksimine, mitu lühikest päevast uinakut, sotsiaalmeedia skrollimine jne. Kuni ühel hetkel sellest enam ei piisanud... Kui magamatus, kohustused, närvilisus ja stress üle pea kasvasid, sain aru, et midagi peab muutuma.
Kaks aastat tagasi olin olukorras, kus uppusin töö ja pereelu kõrval e-kirjadesse ning tegelesin pidevalt tulekahjude kustutamisega, tihti ka une arvelt. Trennigraafik oli kaootiline: mõni nädal jõudsin viis korda trenni ja siis jäi jälle kaks nädalat vahele. Vabadel hetketel, kui käisime näiteks sõpradel külas, mida juhtus ajanappuse tõttu väga harva, tiksusid kuklas mingid tööasjad või täitmata kohustused. Ometi jätkus mul paralleelselt veel aega, et vaadata uudiseid või kolada sotsiaalmeedias. Õhtuti olin sellest nii väsinud ja info ülekülluses, et lapsega tegeledes ei suutnud ma päriselt kohal olla ja rahuldasin lihtsalt tema ja enda olmevajadusi. Sinna juurde ka veel väsimusest tekkinud tujude kõikumine ja negatiivsed emotsioonid, mis said tihti Jalmari peal välja elatud. Sain aru, et kui ma tahan olla edukas oma töös, pühenduda perele, tegeleda hobidega ja olla selle kõige juures veel õnnelik, siis pean hakkama oma päeva ja tegemisi paremini planeerima.
Mul on toidu, söömise ja kehakaaluga olnud kogu aeg n-ö kõikuvad suhted. Minu suurim nõrkus on emotsionaalne söömine. Olen terve elu kaalu jälginud ja teatud perioodidel seadnud eesmärke, et saavutada ideaalkaal. Arvasin, et see teeb mu enesekindlamaks ja õnnelikumaks. Olen ka proovinud igasuguseid dieete, paastumisi ja toitumisäppe, lootes, et need aitavad soovitud kaalunumbrini jõuda. Mul ei ole selleks kunagi motivatsioonist puudust olnud. Näiteks esimese raseduse lõpuks võtsin juurde 25,5 kg ja aasta pärast oli see kõik läinud. Aga mind hakkas häirima see üles-alla kõikumine, väsimushood, energialangus ja emotsionaalne madalseis pärast järjekordset söömasööstu. Ma tahtsin teha muudatust oma peas ja päriseks! Tahtsin ka praktikas näha seda mõtteviisi, mida ma teoorias usun ja toetan – TOIT on meie keha kütus, mis annab kvaliteetset energiat! Söömine ei tohi energiat röövida ja keha väsitada. Nüüd olen selleni jõudnud täna veresuhkrut ning keha hormoononaalset tasakaalu toetava toitumisega.
Meie keha on loodud liikuma! Jookse, kõnni, joogata, tantsi, uju! Leia endale sobiv liikumisviis või trenn, sest teaduslikult on kindlaks tehtud, et regulaarne füüsiline koormus vähendab stressi, annab rohkem energiat, parandab unekvaliteeti ja ennetab haigusi. Ma soovitan õues treenimist või liikumist, sest värske õhk mõjub hästi närvisüsteemile ja ajule ning annab eriti hea enesetunde.
Olen olnud alati väga aktiivne. Kooliajal osalesin jooksuvõistlustel ja mängisin jalgpalli. Ülikoolis jäi trenni tegemine korraks muude asjade varju, aga siis leidsin jälle enda jaoks jooksmise, sest... Ma tahtsin kaalu langetada! Kui kaalueesmärk sai täidetud, lõpetasin ka treeningud, kuni oli vaja jälle end kätte võtta. Viimasel aastal on mu suhtumine trenni tegemisse täiesti muutunud ja mul ei ole motivatsioonipuudust, sest olen jõudnud arusaamiseni, et sportimine ja liikumine on luksus. Eriti kui samal ajal veel töötada ja kahte väikest last kasvatada. Minu viimase aasta eesmärk on olnud teha regulaarselt (neli kuni viis korda nädalas) trenni, sest see hoiab mind VAIMSELT(!) ja füüsiliselt vormis ning annab kõikideks ägedateks ja ka stressirohkemateks tegemisteks energiat. Lisaks on see minu aeg, mil ma saan nautida värsket õhku ning kuulata eriti mõnusaid raamatuid ja taskuhäälinguid või mõtelda oma mõtteid. On ju luksus?!
Ekraanivaba aeg kõlab tänapäeval päris intrigeerivalt. Nutiseadmed ja sotsiaalmeedia ei ole iseenesest halvad, aga ma peame õppima ennast kontrollima, et me sinna ära ei kaoks.
Mina olin täielikus nutisõltuvuses. Istusin pidevalt nina ekraanis: poes järjekorras, autoga punase tule taga seistes, tänaval ühest kohast teise kõndides, öösel last imetades jne. Vahel lööb see sõltuvus siiani välja, aga nüüd oskan seda märgata ja sel sabast kinni haarata enne, kui ekraani upun. Lisaks hakkas mul endast hale, kui tabasin end jälle sotsiaalmeedias passimas selle asemel, et poegadega midagi ägedat ette võtta, head raamatut lugeda või mõnele sõbrale külla minna ja päriselt juttu ajada.
Selleks, et suudaksid efektiivselt tegutseda ja nautida päris elu enda ümber, on vaja nutiseadmete kasutamist kontrolli alla hoida. See ei ole lihtne, sest on kindlaks tehtud, et sotsiaalmeedia ja nutiseadmed mõjuvad meile nagu narkootikum ja annavad dopamiini laksu, mis omakorda tekitavad tohutut sõltuvust. Siiski on see võimalik, kui väga tahta, sest jälle taandub kõik küsimusele, mis elu sina tahad elada. Kas virtuaalset, nägu ekraanis, või päris maailma ja päris inimsuhete pakutud elamustega? Milline eeskuju oled sina oma lastele, lähedastele, sõpradele?