Me kõik ju teame, et liikumine on vajalik, aga paljud siiski ei liigu piisavalt või pole selles kuigi järjepidevad. Miks?

Kui aju on nii tark ja võimas, teades muu hulgas, kui suurt mõju avaldab liikumine meie vaimsele ja füüsilisele tervisele, siis miks see ei käsi meil n-ö automaatselt diivani pealt üles tõusta ja kõndima/trenni minna? Miks ta laseb meil ohjeldamatult süüa, olla ülekaaluline või laisk, kuigi see on ju tervisele halb?

Vastuse leidsin Anders Hanseni raamatust „Depressiivne aju“, mida hiljuti lugesin. Nimelt mängib siin rolli fakt, et meie aju on tegelikult oma olemuselt ürgne – see pole kohanenud praeguse ajaga, mil toit on iga hetk kättesaadav ning mõnutunde ja info saab kätte ka diivanil lebades ja telefonis skrollides. Hea näide: me kardame siiani rohkem ämblikke ja madusid (kes pole tegelikult juures reaalseks ohuks meie elule) kui näiteks suitsetamist, mis tapab praegu palju rohkem inimesi. 

Aju on oma arengus ikka selles määratult kauges ajas, kus iga kalor tuli suhu pista, sest järgmisel hetkel ei pruukinud toitu olla ja see võis tähendada surma. Ajul tuli ka hoolitseda selle eest, et kehal kuluks võimalikult vähe energiat ja seda ei raisataks lihtsalt ära. Siit ka meie ürgne instinktiivne soov pigem istuda-lebotada, kui näiteks kõndima-jooksma minna. Aju mõtleb ikka, et miks raisata energiat mingi sihitu liigutamise peale. Ent ajad on muutunud: praegune eluviis tähendab palju enam istumist kui ürgajal. Aju mõtleb: rohkem kaloreid – suurem tõenäisus ellu jääda – võimalus geene edasi kanda. Teisisõnu on meil vaja oma aju veidi suunata ja õpetada, et seda mustrit muuta.

Siin on lubatud viis nippi!

MUUDA MÕTTEVIISI
Lase lahti mõttest, et liikumine on kohustus või et sa pole spordiinimene või see on nii raske! Sellised mõtted pidurdavad sind juba eos, sest aju kuulab sind pealt ja salvestab need. Mõtle hoopis nii: mul on võimalus liikuda, see on luksus ja parandab nii palju mu elukvaliteeti. Mõtteviisi aitab muuta seegi, kui kogud asja kohta rohkem infot. Loe, kuula podcast’e ja vii ennast kurssi, mis puudutab liikumise mõju sinu kehale ja ajule. Soovitan väga eespool mainitud raamatut „Depressiivne aju“.

MIKS?
Eeldan, et kui sa seda blogipostitust juba loed, siis oledki huvitatud liikumisest ja tahad seda rohkem teha. Nüüd on aeg endalt küsida, miks on sinu jaoks oluline liikuda/sportida. Mis sinu elus muutub, kui oled aktiivsem? Kas on sul on siis rohkem energiat? Rohkem vastupidavust? Parem vaimne tervis? Rohkem jaksu lastega tegeleda? (See viimane on minu jaoks väga suur põhjus, miks ma järjepidevalt sporti teen.) Kirjuta vastused üles – nendest saab hea tugipunkt, kui raskeks läheb (seda ikka ju juhtub, et vahel on kiirem aeg, ülemäära stressi ja vähem motivatsiooni).

LEIA ÕIGE LIIKUMISVIIS
Kui jooksmine või jõusaalis käimine sulle ei meeldi, siis leia lihtsalt endale sobiv liikumisviis või spordiala. Valikut õnneks on! Aga katseta siiski uusi asju ka, ehk hakkab mõni meeldima.

LEIA VASTUTUSPARTNER
Löö kampa inimesega, kes tahab samuti rohkem liikuda või selle harjumuse sisse seada. Teil ei pea olema sama eesmärk: oluline on, et saate vastastikku muljeid-kogemusi jagada ja üksteisele lubadusi/eesmärke meelde tuletada, kui vaja.

TEE ABC-PLAAN
Olen sellest varasemateski blogipostitustes kirjutanud, aga rõhutan ikka siin ka, et hästi tähtis on luua mustrid, mis kinnistuvad aja jooksul. Kui tahad, et liikumisharjumus ei kaoks, siis tee endale ABC-plaan. Toon näite.... A-plaan: liigun ja/või teen trenni neli korda nädalas. Kuid ikka tuleb ette, et oled väsinud või jääb laps haigeks vms, nii et selleks puhuks pane paika B-plaan: teen kaks–kolm korda nädalas trenni. Keerulisemal ajal aga kasuta C-plaani: trenni ei lähe, aga võtan endale aega, et 20 minutit jalutada. Minutid polegi siin nii olulised kui mustri loomine ehk järjepidevus. Nii saad endale jälgimissüsteemis plussi ikkagi kirja panna, mis omakoda motiveerib sind edasi tegutsema. On teada-tuntud tõsiasi, et inimesed löövad käega, kui nad ühel päeval libastuvad, mõeldes, et „ma nagunii ei suuda seda harjumust perfektselt järgida“. Perfektsust polegi vaja – on vaja järjepidevust. Harjumuse sisseseadmine võtab aega ja käib üles-alla.

Mõnusat liikumist!