Minult on väga palju küsitud, kuidas ma suudan laste kõrvalt nii tegus olla? Kas mul on rohkem aega kasutata kui teistel? Kas ma olen imeinimene? Otsustasin sellest nüüd pikemalt kirjutada. Lausa nii pikalt, et see ei mahu ühte postitusse äragi. Siin on esimene osa…

Pildi autor: Renee Altrov

Mul on muidugi 24 tundi päevas nagu kõigil. Ja ma olen täitsa tavaline inimene oma rõõmude ja muredega. Olen lihtsalt oma praeguse elustiili, harjumused, mõtteviisi ise teadlikult loonud, sest need toetavad mind, aitavad mul olla just selline ema, nagu ma tahan olla, ning samas liikuda edasi oma unistuste ja ambitsioonide poole nii muusiku kui ka arengutreenerina. See ei ole olnud alati lihtne, nõudes järjepidevust ja distsipliini, aga tulemus on tõesti seda väärt! Olen praegu 36-aastane, mul on kaks imelist last (kolmeaastane Villem ja viiekuune Kuu). Ma olen õnnelikus abielus. Mul on aega iseenda ja pere jaoks ja ma saan teha seda, mida ma kõige enam armastan – teha muusikat, anda kontserte ja aidata teisi arengutreenerina.

Ma ei arva kaugeltki, et kõik emad peaksid tegema karjääri või minema kohe tööle, nagu mina tegin. Kindlasti mitte! Minu meelest on kõige olulisem leida selgus endas – mida sa tegelikult tahad. Kas tahad olla kodune ema, mis on ju samamoodi täiskohaga töö ja vahepeal isegi väsitavam kui tööl käimine? Või tahad sa olla ema, kes viib samas ellu oma töiseid ambitsioone? Mõlemad on täiesti okei! Peaasi et oled ise selle juures õnnelik! Meie elu on ju meie enda elada ja me peame olema ausad enda vastu ning tegema neid asju, mis rõõmu toovad.

Mina olen tahtnud ikka need kaks rolli ja tööd – emaduse ja karjääri – omavahel ühendada. Esmane katse ei läinud väga hästi ja esimene aasta Villemiga olin pidevalt stressis, väsinud, kurb, vihane, magamata jne. Pärast läbipõlemist sain aru, et kui tahan teha mõlemat, siis pean elustiili muutma ja omaks võtma harjumused, mis võimaldaksid kõigega hakkama saada. Pildi autor: Raimo Liivand (k a päisepilt)

Neid harjumusi on muidugi palju, aga toon välja viis kõige olulisemat, mis hoiavad mind nüüd rajal. Siin on esimene…

MÕTTEVIIS

Kõigele on lahendus ja miski pole võimatu! Usun päriselt seda. Kui tuleb ette mõni keerukas olukord, siis ma ei jää seisma ja ennast haletsema. Varem võisin siis väga stressi minna, mõeldes, et nüüd on maailmalõpp on ja miks see just minuga pidi juhtuma… Nüüd mõtlen, kuidas edasi? Mis ma saaksin teha, et asja lahendada? Kas ma saan midagi muuta? Kuidas ma võiksin oma mõtteviisi ja suhtumist muuta? Tihti oleme ju kinni oma harjumuspärastes mõttemustrites või laseme ennast sedavõrd mõjutada ühiskonnast ning sotsiaalmeediast, et ei oskagi teisiti mõelda. Toon mõned näited.

Oma aeg

Kaks aastat tagasi mõistsin, et mul on vaja iga päev aega enda jaoks. Olin läbi põlenud, sest ei osanud puhata ega enda eest hoolitseda. Proovisin ikka õhtuti selle aja küll võtta, kuid tegelenud pärast pikka päeva lapsega ja teinud ka tööd, polnud mul lihtsal enam jaksu. Jõudsin ainult sotsiaalmeedias skrollida või Netflixi vaadata, aga see ju ei toeta kuidagi minu eesmärke. Sain aru, et pean oma rütmi muutma, ning hakkasin varem magama minema ja varem üles ärkama. Nüüd on mul tänu sellele juba kaks aastat nii, et üks tund jääb täielikult iseendale (muidugi ei vaata ma sel ajal nt ekraane). Jah, ma tõusen kell 5 ja lähen magama 20.30–21.30 vahel, mis pole päris tavaline, aga see, et mul on oma aeg, teeb mind õnnelikuks ja annab mulle tohutult energiat, mis ju peegeldub ka mu lastele. Ja kes ütleb, et elu peab tavaline olema?

Uni

Kuu, meie väiksem poeg, uinus ainult kas minu kaisus, süües, lutiga või kiigutades. Veel kuu aega tagasi ei osanud ta iseseisvalt oma voodis magama jääda. Kui ma aga meie selle suve kontsertide graafikut vaatasin, sain aru, et kui ma talle seda kohe selgeks ei õpeta, siis olen sügiseks täiesti läbi. Aga kas neljakuune on liiga noor, et talle unekooli teha?

Selleks et mitte oma kahtlustesse kinni jääda, otsisin välja ühe online-kursuse, kus selgitati, kuidas sellises vanuses lapsele uinumist ja magamist õpetada. Läks kolm õhtut ja ta jäi täitsa ise magama, ning paari nädala pärast magas ta juba ka päevaune oma voodis. Lisaks ei tahtnud ta enam öösel süüa ja magab nüüd jutti 9-11 tundi! Just täna hommikul mõtlesin, et appi kui tore, et me selle ette võtsime. Jah paar päeva oli keeruline ja oli vaja järjepidevust, aga tulemus on igati seda väärt. Mitte ainult sellepärast, et ma saan ise ka katkestamatult magada, vaid ka seetõttu, et laps on palju rõõmsam, rahulikum ja rohkem välja puhanud.

See õpetus, mida meie kasutasime, on Dana Obleman Sleep Sense Program. Ma tean, et unekoolil on nii vastaseid kui ka pooldajaid. Igale perele sobibki oma viis. Mina olen leebe unekooli pooldaja, sest usun, et oskus iseseisvalt uinuda on üks olulisemaid asju, mida me vanematena saame lapsele kaasa anda. Näen oma poegade pealt, et kui nad jäävad rahulikult iseseisvalt magama ja magavad terve öö, siis nad on hommikul puhanud ja palju rõõmsamad. Rääkimata meist endist… Uni on kõige alus.

Abikaasa ja sõbrad

Millal sa siis abikaasa ja sõpradega oled, kui kell 20–21 juba magama lähed? Jah, ka meie arvasime kunagi, et teineteisega on aega olla siis, kui muud päevaasjad on tehtud ja lapsed magavad. Ning sõpradele minnakse külla ikka õhtupoolikul. Aga kas see ikka peab nii olema? Kes selle üle otsustab? Miks mitte võtta koos olemiseks hoopis mõni mõnus laupäeva hommik või minna sõpradega pärastlõunasele matkale või koguneda lihtsalt varem!

***

Need on kõigest mõned näited sellest, kuidas harjumuspärasest mõtteviisist lahti lasta.

Järgmistest harjumustest koos näidetega saad lugeda juba uuel nädalal!